“Avatud silmadega magamisest ja SELENIIDIST” (Epu kolumn Naistelehes)

Lugege Naistelehte, igal kolmapäeval ilmub selle ajakirja lõpulehel Epp Petrone kolumn, mis on pühendatud mõnele kivile.

22.11. 2017 ilmus lugu seleniidist, paneme siia katkendi sellest.

Minu padja all on palju kive. Võib öelda, et mu padja all on kivihunnik.

Kui mu tervendaja sellest kuulis, oli ta kategooriliselt selle vastu. „Kristallidega tuleb teha lühikesi teraapiaid, mitte neid magamistoas hoida,” väitis tema. „Need vibratsioonid on kokku liiga tugevad, sa ei saa korralikult magada.”

Ma rääkisin talle vastu, kuidas ma vahel päevaraskuste keskel igatsen seda hetke: kuidas ma jõuan voodisse, pistan käe padja alla ja tunnen nad ära, ma tean nende vormi ja jahedust, nende tugevust… Ja ka nende energiat. Midagi sellist, mida sõnadega seletada ei saa, aga ma tean selgelt, millist kivi ma padja all puudutan. Kui laman selili, siis panen ühe kivi otsaette, teise rinna peale. Kui külili, siis läheb kindlasti üks ühele meelekohale padja peal, teine teisele meelekohale – eks nad kõik ole lamedad mul sinna padja alla valitud, aga mõned neist toimivad paremini. Tavaliselt on mul padja peal meelekohal mu kallis tervendajakivi rohelillakas fluoriit, teisel meelekohal purpurne lepidoliit ja peos helevalge seleniit.

Ma ei saa loobuda,” ütlesin ma tervendajale. „Mulle on vaja nende kividega koos olla.

Aga ole veerand tundi. Ära mine niimoodi magama!”

See on üks paljudest hetkedest, kui olen tundnud, et pole ühte teed, pole ühte tarkust. On vaid üks inimene korraga, tema areng kusagilt kusagile meie ühises ajas ja ruumis.

Ja kui sina loed neid mu ridu, siis paned sa selle oma arengu konteksti. Meil ei ole mõtet vaielda, sul ei ole mõtet mind jäljendada, minul pole mõtet sind muuta. Aga mida me teha saame: me saame jagada oma kogemusi.

Minu kogemus on väga selge: kokkupuude kividega on aidanud mul enda vaistu arendada. Ja minu vaist ütleb mulle, et minule sobib praegu just selline eluperiood, valitud kallid kivid mulle öiseks kaaslaseks. Kui see minult ära võtta, täidaks mind tühjus. Ma saan mõistusega aru, et mu tervendaja soovitaski mul seda tühjust kogeda ja sealt edasi minna. Aga tunnen, et minu hing kisub just sinna, kividega suhtlemisse une ja ärkveloleku piiril.

Kas ma magan „korralikult”? Võimalik, et ei. Ja võimalik, et just selle eest tervendaja mind hoiataski, kui ta ütles, et kristallide n nii kõrged vibratsioonid ja pole võimalik korralikult magada nende läheduses, saati siis nendega kokkupuutes.

Aga mida me üldse „korraliku magamise” all silmas peame?

Olen kuulnud uuringutest, mis näitavad, et meditatsiooniga tegelevad inimesed vajavad vähem unetunde. Ma ei maga palju (tavaliselt piisab viiest-kuuest tunnist) ja ka osa sellest uneajast möödub kusagil une ja mõtete piirimail. Olen lugenud šamaanidest, kes avatud silmadega läbivad kõik unefaaasid, unemõõtmise instrumendid peal. Huvitav oleks mõõta, mida minu aju teeb, kui ma kivid meelekohtadele panen ja väga kiiresti end kusagile mujale lülitan?

Just seleniit on see, mis minus kõige kiiremalt tekitab selle tunde, et ma justkui magan, aga samas olen veel ärkvel. See on seesama tunne, mida esimesi kordi hakkasin kogema 20 aastat tagasi Indias, aašramis mediteerides… (jätkub… 22.11.2017 Naistelehes… ja kunagi ehk kusagil raamatus ka… )

SELENIIT

Kivid tähestiku järgi