Elamisest ja vastutuse võtmisest…

Tekst: Kätlin Padesaar

Elamine on ju tore, kaunis ja kohe kindlasti elamist väärt. Küll aga tundub mulle üha enam, et inimesed võtavad elamist nii iseenesestmõistetavalt, et ei saa enam arugi, mida see täpselt tähendab. Ausalt öeldes ma olen juba väsinud väga tugevalt kasutusel olevatest lausetest „mul on kiire“ ja „mul pole aega“. Ma usun, et kellelgi pole päriselt kiire, noh välja arvatud juhul, kui oleme kuhugi hiljaks jäämas, bussini on kaks minutit aega ja kakssada meetrit on bussijaamani. Aga üldiselt, tegelikult meil kellelgi pole kiire ja meil kõigil on sama palju aega.

Kuidas see nüüd siis nii olla saab, eks ole? Kõigil meil on 24 tundi ööpäevas, uskuge mind, ei ole inimest, kellel oleks rohkem või vähem tunde. Küll aga, miks tulevad kasutusele fraasid, et mul pole aega ja mul on kiire? Ma usun, et küsimus on prioriteetides. Lihtsalt on asju, mille me seame tähtsamaks kui sõbra sünnipäeva tähistamine, koristamine, raamatute lugemine – kellele mis, eks ole? Tänapäeva ühiskond survestab meid tugevalt selleni, et me kiirustame ja püüame oma ajaga võimalikult palju saavutada – edukaks saada, raha teenida, olla ühiskonna silmis väärt inimene ja tõenäoliselt selle stressikoorma all neljakümneselt infarkti saada ning meile ei räägita, et selle paketiga võib kaasneda infarkt. Sealjuures vaid vähesed mõistavad, et hauda kaasa ei panda meile raha ja tiitleid ja kirja, et kui edukaks me siis ikkagi saime. Enne hauda minekut jääb vaid üks küsimus – mida mäletamist väärt me jätsime nende inimeste hinge, kes meie matustele tulid?

Sõitsin ühel päeval linnaliinibussiga, tavaliselt jalutan, aga sel hommikul oli kiire. Irooniline, kas pole? Ühesõnaga, bussis seisis noormees, kelle olekust oli näha, et ta on väga närviline, ta turtsus ja pahandas kõigiga, kes tema lähedusse tulid ja tema vastu puutusid, lõpuks ta vihastas ka oma telefoni peale. Ilmselgelt oli tal üsna kehv hommik olnud, aga teda vaadates tulid mul pisarad silma, ta oli kogu oma hädadega seal kuidagi nii kurb ja ma tundsin, et temaga on midagi halba juhtunud ning tema on sellele halvale väga ebaefektiivselt ja ennasthävitavalt reageerinud.

Loo moraal pole selles, et võõraste inimeste ees ei tohiks oma emotsioone välja näidata, pigem on küsimus selles, et kuidas siis reageerida nendele halbadele asjadele, mis meie elus vahel toimuvad. Mina usun, et kõik, mis meie elus on, nii hea kui halb, selle oleme ise oma ellu tõmmanud ja sealjuures meie ja ainult meie ise vastutame asjade eest, mis meie elus toimuvad. Jajah, kindlasti võib mõelda, et kuidas mina olen süüdi selles, et naabrimees remonti teeb ja ma seepärast magada ei saa? Või et, kuidas ma sain ise oma ellu tõmmata seda, et mu lapsega juhtus õnnetus? Tõesti, me ei vastuta selle eest, et naabrimees remonti teeb ja et lapsega juhtus õnnetus. Küll aga oleme me täielikult vastutavad selle eest, kuidas me nendele asjadele reageerime. Zen õpetuse üks põhitalasid, ütleb, et kõik, mis meie ellu tuleb on selleks, et valmistada meid ette kogemaks midagi veel paremat. Ja siinkohal, vahel küll raske, aga vabastav on mõelda, et „see oli parim, mis minuga juhtuda sai, sest see valmistab mind ette millekski veel paremaks“. Kui me oma elule tagasi mõtleme, siis tegelikult suudame selle õpetuse osas ilmselt mitmeid näiteid tuua. Väga palju halbu asju juhtub selleks, et teed rajada heale ja veel suurepärasemale tulevikule.

Nii et me ei pea naabrit vihkama, et tema remonti teeb kell 10 hommikul ja me magada ei saa. On olemas võimalus minna varem magama ja olla ise ka samal ajal üleval või kui seda varianti ei eksisteeri, siis on olemas kõrvatropid. Kuulge, olgem ausad, millal see naabrimees siis peaks remonti tegema? Öösel või? Temast on äärmiselt vastutustundlik ja viisakas seda päevasel ajal teha. Aga kui juhtub midagi väga halba? Näiteks kellegi tervis veab tõsiselt alt või juhtub autoõnnetus. Igaüks vastutab oma tervise eest ise, aga autoõnnetus ei pruugi tõesti meie süü olla. Küll aga meie valime, kuidas me reageerime erinevatele olukordadele elus. Kas me anname alla? Kas me süüdistame kogu maailma? Kas me võtame vastutuse oma reaktsiooni ja emotsioonide eest? Olgem ausad, keegi ei ole vastutav selle eest, kas me oleme kurvad, vihased, rõõmsad või õnnelikud. Seda kõike kontrollime meie ise ja ainult meie ise.

Emotsioonidega toimetulekuks on väga mitmeid erinevaid viise. Mina soovitan igas olukorras küsida endalt, et miks see mind närviliseks teeb? Miks ma kurb olen? Miks ma tegelikult rõõmustan? Miks ma vihastasin ja selle lumelabida keset sõiduteed puruks peksin? Sealjuures, kui vastused meie pähe hakkavad tulema, siis tasub natuke põhjalikumalt ikkagi analüüsida ja küsida endalt küsimusi, uurida ja selgitada välja, mis nende emotsioonide taga tegelikult on. Lapsena mängisid väga paljud meist inspektorit ja tahtsid kõike välja uurida. Miks siis mitte mängida endaga inspektorit ja uurida kõikide emotsioonide põhjused välja? Vaid nii me saame teadlikumaks oma emotsioonidest ja seega kasvatame oma emotsionaalset intelligentsust.

Kui analüüsid ja läbikuulamised on endaga peetud, siis meditatsioon üks väga häid viise, kuidas end rahustada, enda mõtteid ja emotsioone korrastada ja kuidas üldse teadlikumaks saada sellest, et me päriselt hingame ja elame. Meditatsiooni puhul on soovitatav kasutada ka abivahendeid, näiteks on olemas mitmeid meditatsioonikive (ametüst, seleniit, kõrberoos, karneool), aga loomulikult võib igaüks endale meeldiva kivi ise valida ja see ei pea olema ükski neist loetletust.

Elamine on tore ja kaunis ning kohe kindlasti elamist väärt. Mida see tegelikult tähendab? Ma usun, et meil kõigil on aeg võtta vastutus enda elu eest ja oma elukvaliteedi eest. Kunagi mõni aeg tagasi pidin ma olema ühel õhtul tööl ja seetõttu ei oleks saanud minna oma sõbranna sünnipäeva tähistama. Ma mõtlesin sellele pikalt, kuni ma küsisin endalt, et mitut palgapäeva ma mäletan? Mitte ühtegi, ma ei mäleta mitte ühtegi palgapäeva oma elus, ma mäletan siiraid ja üsna humoorikaid hetki, mida olen veetnud koos inimestega, kes mulle kallid on. Ma naeratasin endale ja otsustasin töölt ära küsida. Jah, ma kaotasin palgas, aga ma võitsin hoopis midagi suuremat ja tähtsamat. Ja tol õhtul ma elasin. Me päris tõeliselt elame neil hetkedel, mida me tahame mäletada ja mida me ka mäletame. Olgem ausad, surivoodil ei mõtle keegi, et oi, ma oleksin ikka pidanud rohkem tööl olema. Töö on äärmiselt oluline valdkond elus, aga see on asi, millega ei tasu end ära tappa. Lihtsalt tööl olles, teeme oma tööd korralikult ja lugupidavalt, aga me ei pea tööga abielluma, metafooriliselt kõneldes. Päeva lõpuks loevad inimesed, kes meie ümber on. Sest töö ei naera koos meiega, töö ei käi koos meiega reisil, töö ei hoia meie kätt, kui meil külm. Ja kohe kindlasti töö ei kuula meid ära, kui meil on mure.

Ma soovin, et inimesed leiaksid oma elus tasakaalu ja seeläbi sisemise rahu. Mina olen leidnud tasakaalu läbi pideva enesearengu ja läbi mitmete kivide, mis on aidanud leida nii tasakaalu kui ka õiget teed oma elus. Tasakaalu aitavad leida näiteks tsitriin, lasuriit ja malahhiit ning õiget suunda elus aitavad leida küaniit, mäekristall, ametüst. Soovin kõigile tasakaalu, rahu ja mõnusat eneseavastamist!

AMETÜST

KVARTS (MÄEKRISTALL)

KÜANIIT

LASURIIT

MALAHHIIT

SELENIIT

TSITRIIN

Kivid tähestiku järgi