Elu on enamat kui oma teksapükstesse mahtumine

Tekst: Kätlin Padesaar

Te Chene maal “Naine”

Minu jaoks on elamine võimalikult paljude kogemuste kogumine. Elamine polegi niivõrd oma eesmärgi leidmine või ühiskonna silmis millegi ülimalt tähtsa asja ajamine. Elamine on võimalikult paljude kogemuste kogumine, sest kogemused rikastavad meid, nad teevad meid targemaks, intelligentsemaks ja pakuvad mälestusi, mida endaga oma teekonnal kaasas kanda. Küll aga üha enam kuulen ma igapäevaselt, kuidas inimesed räägivad oma kehakaalust, justkui oleks see nende elus kõige tähtsam. Jah, mingil määral ongi, aga üsna vähesel määral.

Küllalt on kommentaare, et mina ei söö seda ja mina ei söö toda ja ma loobun sellest ja tollest, ja ühelt poolt ma mõistan seda. Toidus on väga palju asju, mis on meile kahjulikud, aga samamoodi on ka linnaõhus, meedias, televisioonis, tööl, stressis, piiramises ja mõtlemises. Mis siis on õige või vale suhtumine siinkohal? Mina ei tea, see on igaühe enda asi, mina räägin vaid enda seisukohast, mis võib mõne jaoks olla vale ja mõne jaoks mitte, aga mind see ei huvita. See, mis teised arvavad minust, on nende asi. Aga kahjuks kõik ei arva nii. Ja paljudele inimestele on päriselt ka väga oluline, mida teised arvavad või kuidas teised teda näha võivad.

Mul oli üks sõbranna, kelle kogu elu keerles kaalu ümber. Ta rääkis kogu aeg oma kehakaalust ja kogu tema enesehinnang oli selle külge seotud justkui temas poleks midagi enamat peale kaalunumbri olnudki. Aga oli, temas oli väga palju. Ta oli äärmiselt truu sõber, ta oli tõeliselt suure südamega ja ta armastas väga tulihingeliselt oma lähedasi ja keegi meist ei näinud teda kuidagi ülekaalulisena peale tema enda. Aga siiani, vaatamata mitmele trenniaastale ja kummalistele dieetidele, ei ole tema kaalunumber muutunud, küll aga on tema enesehinnang veelgi enam alla läinud. Ma leian, et üks põhjustest, miks see kaalunumber ei muutunud on üks kummaline elu paradoks, mis ütleb, et sa saad kõik, millest lahti lased. Kehakaal on samuti tugevalt meie mõttetasandis kinni, kui oleme stressis ja peale igat trenni kaalume end ja tegelema ebatervislike dieetidega ja mõtleme kogu aeg sellele, et miks kaal alla ei lähe, siis see ei saagi alla minna. Kuidas aga sellest siis lahti lasta kui see niivõrd siiski häirib? Mina olen leidnud, et millestki lahti laskmine ei tähenda, et me alati päris lahti laseme sellest, et me unustame igaveseks, vaid pigem, me anname probleemi kellelegi teisele lahendada ja ise ei pea enam sellele mõtlema, kui suudame piisavalt uskuda, et keegi või miski muu sellega tegeleb. Mina olen taolistes olukordades lihtsalt andnud ülesande Universumile. Jah, ma olen sealjuures kõik endast oleneva teinud, aga ma pole pidanud enam muretsema, kuna ma olen ülesande Universumile andnud.

Näiteks ka mina mõtlesin pikalt, et jäängi elu lõpuni üksinda, kuna kõik suhted olid lörri läinud mingitel kummalistel põhjustel. Siis ma aga avastasin enda jaoks Feng Shui ning selle kohaselt tegin mõned muudatused magamistoas, panin sinna ka kaks roosa kvartsi kivi. Ja unustasin selle probleemi. Ma tundsin end nii hästi ja nii vabalt, sest ma teadsin, et mina olen omalt poolt kõik teinud ja nüüd see pole enam minu mure. Ma lasin lahti. Ja pool aastat hiljem tuli mu ellu mu hingesugulane, ta pole täiuslik ja mina ammugi mitte, aga ma ei kujutaks end mitte kellegi teisega ka ette, sest me sobime suurepäraselt.

Muidugi võib mõelda, et kaalu osas ei ole asi nii kerge. Võib-olla ei olegi, aga muretsemine ja pidevalt mõtlemine ning enda liigne piiramine ei aita ka kohe mitte kuidagi kaasa. Me saame omalt poolt teha seda, et liigume natuke rohkem, teeme tervislikumaid valikuid, aga lubame endale kõike natukene, seda mida tunneme, et meie keha vajab ja anname oma probleemi edasi Universumile. Anname talle konkreetselt teada oma eesmärgist kas siis kirjutades selle üles või öeldes valjuhäälselt ja laseme lahti. Loomulikult tuleks ka omalt poolt aidata, aga mitte end piirata. Kui ikka on menüüs mingi toit, mida sa väga elus proovida tahad, siis proovi seda, sest sa ei tea, kauaks sul seda võimalust on. Kas me kahetseme pigem asju, mida me tegime või asju, mida me ei teinud? Me kahetseme ainult asju, mida tegemata jätsime. Kahetseme neid hetki, kus tahtsime midagi öelda, aga ei julgenud. Kahetseme neid hetki, kus tahtsime mingit erilist toitu prooida, aga ei teinud seda. Kahetseme, et ei saanud mingit kogemust või mälestust, mida oleks saanud oma eluteel kaasas kanda.

Küaniidist kee

Kaalu alandamise puhul on abiks ka mõnede kivide kandmine (nt küaniit, magnesiit ja kaltsiit), jah, need otseselt ei langeta kehakaalu, kui me ise midagi ei tee. Kui kanname kive kaelas ja sööme iga päev burgerit, siis ainult rumal võib uskuda, et kaal langeb. Aga ausalt, kui usk on väga suur, siis võib see isegi toimida. Sest meie keha vastab meie mõtetele. Kui me mõtleme, et „see toit teeb mind paksuks“, siis see teebki, kui seda sööme. Kui näeme end paksuna ja mõtleme endast halvasti, siis just sellised me olemegi. Enesearmastusest ja enda austamisest saab kõik alguse. Mina arvan, et inimene võiks aeg-ajalt kõike erinevat süüa, aga vähesel määral, mõistuse piires. Aga kui kannad neid kive, siis on need ühtlasi meeldetuletuseks sulle endale, et teeksid tervislikemaid valikuid, need tuletavad sulle meelde su eesmärki ja seda enam, kui usud, et need aitavad kaalulangusele kaasa, siis just nii lähebki. Aga ausalt, kui sa oled kurb ja õnnetu ja end igatepidi piirad, siis see kaal kohe kindlasti ei lange. Kurvad inimesed ei langeta kaalu, õnnelikud teevad seda. Kui keha on ikkagi pidevas stressiseisundis, siis hoiab ta kõigest kinni ja sa võid vaid unistada kaalu langetamisest.

Jah, kellegi teise arvamus iseendast ei ole meie probleem. Või on see siiski meie kõigi probleem? Kui me ise pidevalt sisendame teistele, et nad on ülekaalulised või jätame märkamata, et keegi teine meie kõrval on ilus ja sellest talle teada ei anna, siis võib-olla me natuke toidame sellega tema ebakindlust, mille ta automaatselt seostab oma kehakaaluga. Olen näinud tõeliselt saledaid naisi, kes end paksuks peavad. Ja tegelikult me, naised, ju teame väga hästi, et saame kohe aru kui kaks sentimeetrit on kuskile juurde tulnud, aga ma siiralt julgen väita, et mitte keegi teine peale meie sellest aru ei saa. Me oleme ainsad, kes teavad ja las see paar sentimeetrit jääb meie enda saladuseks ja lähme võtame sellepeale koogitüki, millest oleme kolm kuud unistanud, aga pole endale lubanud, just nende neetud kahe sentimeetri pärast, mida keegi peale meie isegi ei märka mitte. Miks? Sest elu on palju enamat kui oma teksapükstesse mahtumine. Elu on kogemuste kogumine. Elu on kaunis ja vahel see koogitükk on tõeline maiuspala, mida me igaüks endale lubada võime. Kõike võib lubada, aga mõistuse piires, sest elu on midagi palju enamat kui pidevalt oma kaalust mõtlemine ja elamine – no ma ei tea, mis elu see oleks, kui ma kunagi enam koogitükki, klaasi veini, maailma parimat sinihallitusjuustu või suvel palava ilmaga jäätist süüa ei võiks.

Küll aga panen ma kõigile südamele üht. Nimelt kõik naised peaksid üksteist aitama, üksteisele komplimente tegema ja tõeliselt tooma nendes välja selle, mis on neis ilus. Kui me kõik naistena suudaksime teistele naistele toeks olla ja nende enesehinnangut toetada, siis oleks see maailm kohe kindlasti parem paik. Nii et naised, jätke oma kadedus teiste naiste suhtes tahaplaanile ning keskenduge sellele, mis on neis kaunist ja andke neile teada. Me kõik peame igapäevaselt sisemist võitlust, millest keegi ei tea. Olgem üksteise jaoks olemas ja toeks, sest meil pole aimugi, mis nende sees tegelikult toimub. Võib-olla ma olen rumal, aga ma endiselt usun, et igas inimeses on midagi head, ka igas naises võib leida midagi head ja kaunist.

 

KÜANIIT

MAGNESIIT

Kivid tähestiku järgi