“Sõna jõud ja ARAGONIIT” (Epu kolumn Naistelehes)

Lugege Naistelehte, igal kolmapäeval ilmub selle ajakirja lõpulehel Epp Petrone kolumn, mis on pühendatud mõnele kivile.

13.12. 2017 kirjutas Epp aragoniidist, paneme siia katkendi sellest loost.

…Ahjaa! Alguses oli sõna!

Kuidas ma võisin mitte märgata seda vastust, otse meie kristluse kultuurikihist vastu vaatamas. Niimoodi algab Vana Testament. Alguses oli sõna, ja siis lõi jumal taeva ja maa.

Ja ma teadsin, mida õhtul Mariale rääkida sellest, mis oli kõige alguses, ja ka sellest, kui oluline on sõnu austada – sest kõik sõnad, mis sa enese sisse võtad või enesest välja lased, alustavad midagi uut. Igaüks meist on nagu väike jumal, oma taevast ja maad loomas.

Mõtlesin ka endamisi edasi. Kõik need sõnad, millega mina olen kellelegi liiga teinud. Ja sõnad, millega ma olen leiva lauale teeninud. Ja sõnad, millega olen kogemata mõne armastuse või sõpruse kiiva ajanud, ja sõnad, millega olen ehitanud sildu üle keeruliste suhete.

Mõtlesin ka sellele, mismoodi ma olen tundunud end süüdi, kui loen või toimetan kivimaailmas liikuvaid esoteerilisi tekste. See ei ole justkui piisavalt asjalik?… Aga sõna tuleb lihtsalt austada. Kui sõna on edasi antud on mõtte ja südamega, siis lööb see käima uue arengu.
Siia võiks tuua mis iganes kivi. Kui on andekas sõnaseadja, siis saab kivist rääkides minna väga sügavale.

Minu mõte läks praegu aragoniidile. “Aitab tunnetada igaviku perspektiivi: on hea inimestele, kes sunnivad end liiga tugevasti tagant ja elavad tänaste kohustuste nimel.” Või: “Õpetab keskendumist käsil olevale tegevusele, laseb nautida hetke ja tunnetada, et hetk on sama, mis igavik.”

Milline arenguvõimalus on neis sõnades!
(Täispikkuses lugu on 13.12.2017 Naistelehes… ja võibolla kunagi mõnes raamatus ka.)

ARAGONIIT

Kivid tähestiku järgi